Mõtisklejate arhitektuur

Peame uue pilguga vaatama seda (ja vististi üsna varsti), millest on eriliselt puudus kõigis meie suurtes linnades - nimelt vaiksetest, avaratest ja ruumikatest kohtadest mõtisklusteks. Paigad, mis on kaitstud pikkade ja suurejooneliste sammastikega halva ilma või liigse päikesepaiste vastu ja millest ei tungi läbi ei sõidukite müra ega kisakõride hüüded ning kus veelgi kõrgem õiglus keelaks isegi preestritel valjuhäälse palvetamise. Hooned ja ehitised, mis tervikuna võiksid väljendada enesevaatluse ja ühise jalutuskäigu ülevust. /---/
Nietzsche, Friedrich 'Die fröhliche Wissenschaft' 1882. a, 280. Architektur der Erkennenden

Müüja on ka inimene

Iseteeninduskassad on saatanast, eks. Need on raha kuriplaan, et optimeerida poodidest välja müüjad ja muuta kauplused tarbimiskombinaadiks. See ei ole pelgalt 'robotid võtavad üle meie töökohad' teema. See on meie elukeskkonna teadlik võõrandamine inimene-inimene tüüpi kontaktidest, mille ainsaks võitjaks on kaubandusketi omanik. Meie kogukond kaotab osa inimlikust soojusest ja müüjad kaotavad töö.

Asjad, kvaliteet ja tarbimine

'Made in China' on paljude inimeste arvates süüdi selles, et meie maailm on kiirelt tarbitav ja äravisatav. See on sünonüümiks tähistamaks viletsat disaini, kehva valmistamist ja halba toimist. Nagu kõik rahvatarkused, on ka see hinnang tagasivaatav ja ei ütle tegelikult mitte midagi meie tänase maailma kohta. Heaks näiteks sellest on Ühendriikide tehnoloogiahiiu Apple tegevus.

Kui Apple peale Jobsi naasmist eelmise sajandi viimastel aastatel oma tootestrateegiat uuendas, siis millalgi selle protsessi käigus sündis otsus hakata tootma arvuteid, mis vastavad kõige nõudlikuma maitsega tarbijate ootustele. Rõhk oli vastupidavusel ja töökindlusel, kasutati tugevaid materjale ja toimivaid kooslusi. Erilist tähelepanu hakati osutama seadmete disainile ning meeskonda kaasati Britanniast pärit noor andekas tootedisainer Jonathan Ive. Nende pingutuste tulemusena toodi turule iMac ja iBook arvutiseeria, mis osutus oma sära kaotanud ettevõtte jaoks ootamatult edukateks. Tänasel päeval lõigatakse Apple arvuteid välja monoliitsest alumiiniumplokist ning nende koostis on paika lihvitud üsna viimase detailini. Nende aastate jooksul on Apple tõusnud marginaalsest niššitootjast maailma kõige hinnatumaks brändiks. Täielikult on muutunud ka Apple toodete sihtgrupp ja viis, kuidas neid tooteid luuakse ja tarbitakse.

Kui sul oli õunalogoga arvuti 1990' aastatel, siis olid sa kas disainer või tegid IT'd. 2000' aastatel võisid sa olla ka palju reisiv juht/spetsialist, muusik või disaini hindav kodutarbija. Paljud toona ostetud arvutid sh ka sülearvutid, on tänaseni töökorras ja kasutuses. Millalgi uue sajandi esimese kümnendi jooksul murdis Apple ennast globaalsele IT turule ja muutus "trendikaks". Tänaseks on Apple müünud oma sülearvuteid rohkem kui samas kvaliteediklassis konkurendid, luues endiselt kauakestvaid ja silma rõõmustavaid tooteid. Kõik see  töötab justkui vastupidi 'Made in China' fenomenile ja näitab, et ka moodsas maailmas on võimalik luua kestvat kvaliteeti.

Kui palju siiski on neid kasutajaid, kellel on käe all kümme aastat vana süleraal või viis aastat vana nutifon? Tegelikult mitte eriti palju. Tundub, et enamik Apple tänastest kasutajatest pole sellest põrmugi huvitatud ning vahetavad oma seadme välja kohe, kui see tundub olevat ajast maas. Tarbimisühiskonna kriitikud näevad sellest Apple süüd, kuna firma toob pidevalt turule uuendatud tooteid ning tekitab tarbijates uut iha. Mumeelest on see süüdistus veider. Mida muud oodata ühelt tootjalt, kui järjest paremaid tooteid? Ja kui uus ja parem toode on loodud, siis on täpselt sama loomulik selle reklaam ja turundus.  Selle asemel, et tootjat süüdistada heades toodetes, peaks küsima hoopis olulisi küsimusi tarbijate käitumise kohta. Seda aga ei tehta.

Kvaliteedil on paraku oma hind. Apple uusima MacBook sülari tootmise ja kasutamisega paisatakse atmosfääri ligi pool tonni CO2. Nutifoni iPhonega kaasneb 97 kg emissiooni. Selle reostuse eest vastutavad võrdsel määral seadme tootja kui ka ostja. Tarbimisühiskonna loits sunnib meid justkui ostma üha uusi vidinaid, mõtlemata, et selle tagajärjel hävitame me oma elukeskkonda ja planeeti. Apple näitel võib kindalt väita, et selle protsessi esirinnas pole mitte tootjad, kes müüvad meile viletsaid asju, vaid meie enda edevus, ahnus ja rumalus. 

Allikas: Apple.com

Me tarbime, sest me tahame tarbida - peame seda enda privileegiks. Selle asemel tasuks aga võtta hoogu maha ja küsida endalt, kas ma ikka vajan iga uut vidinat? Ja kui asi on ostetud, siis mitte loobuda sellest uue kepsakama mudeli kasuks, vaid pigistada välja viimast. Parandamine ja paikamine on tegelt okei. Me ise pole täiuslikud, miks peaksid seda olema meie asjad? Natuke katkine asi, mis siiski teeb veel oma tööd, on tegelt okei. Ja lõpuks: asjade taaskasutamine annab meile hea karma ja aitab säästa loodust.